Nagu sai lubatud, kirjutan oma kogemusest sipelgatega eluruumi jagamisel. Pean lugu kõigist meie planeedil elavatest olulistest olevustest, kõigist, kes on üksteise jaoks vajalikud. Kahjuks ei kuulu inimesed nende hulka, aga kuna me siin juba oleme, siis oma ruumi eest peab ju kuidagi hea seisma. Siit siis ka minu mure tiivuliste sipelgatega seoses. Rahumeelsed ja pisut kummaliselt käituvad putukad siginesid teadmata kohast ühel heal päeval minu maakodu elutoa aknale. Lihtsalt ronisid rõõmsalt mööda akent üles ja arutasid omavahel miskeid tähtsaid asju, kukkusid alla ja ronisid taas üles. Ja nii, kõik kenad päikselised päevad. Kuna varasemast oli positiivne kogemus vaaraosipelgate tõrjumisega, siis ka sellel korral otsustasin kasutada geeli, mis on sipelgatele väidetavalt vastupandamatu. Esialgu tundus, et pisikesed elukad ei hooli kraamist sugugi ja näisid pigem solvunud olevat, et nende teele miskit ette sokutasin. Mõne päeva pärast märkasin tegelaste käitumises pisukest muutust. Nad kogunesid liikumisradadele sätitud kraami juurde ja ilmselt siis ka sõid seda? Või vahtisid niisama, kes neid teab. Igatahes paar nädalat peale ainega hullamist olid sipelgad kadunud.

Huviga ootan järgmist suve – kõigi eelduste kohaselt möödub see ilma tiivuliste sõpradeta …

Seniks aga suur tänu heade nõuannete  ja sipelgate hingeelu paljastavate seletuste eest!

Lauri

Kommentaar: suvel toimub sipelgate pulmlemine, mil noored printsid ja printsessid kopuleeruvad õhus lennates. See atavism on neil säilinud ürgsetest aegadest. Ja nagu sel ajal ikka, on neil peas hoopis teised mõtted 🙂 Seepärast ei toimu tõrjeprotsess pulmlemise ajal niisuguse kiirusega nagu pesa tavapärases elukorralduses.